Briti majandusajaloolane Niall Ferguson on kujunemas peamiseks vapiloomaks kõigile USA riigivõla kriitikutele. Tema sõnasõjaks ülekasvanud debatti Paul Krugmaniga on kohati juba põnevam jälgida kui sündmusi maailma finantsturgudel. Ascent of Money: A Financial History of the World nimelise raamatu ja telesarja autor pidas mõni aeg tagasi ettekande, milles otsis seoseid rahanduskriiside ja impeeriumide kokkukukkumise vahel. Järgnevalt tahaksingi esitada mõned tema poolt toodud mõtted ja seisukohad - seda kõike küll lühendatult ja lihtsustavalt tehes.
Ajaloolasena rõhutab Ferguson, et finantskriis, millega kaasneb riigi võlakoormuse plahvatuslik kasv, pole midagi enneolematut. Juba 12. sajandil rahastasid itaalia linnriigid oma naabritega peetavaid sõdu võlakirjade müügiga kodanikele. Majanduslik ebastabiilsus, inflatsioon ja üle jõu käiv laenukoormus sai saatuslikuks nii Hispaania Kuningriigile kui Ottomani Impeeriumile, põhjustas Prantsuse Revulutsiooni ja viis Esimese Maailmasõjani. Majanduslik ja poliitiline segadus käivad alati käsikäev, vastastikku teineteist võimendades.
Kuid tuleme tagasi tänapäeva. Kui arenenud tööstusriikide võla suhe sisemajanduse koguprodukti suhtes jätkab senisel moel kasvamist, avastavad mõnedgi riigid end väga raskest olukorrast. Näiteks võib siin tuua Kreeka - investorite usalduse kaotus viis Kreeka pankrotini, millest pääseti vaid tänu EL-i sekkumisele.
Hädasoleva riigi ees on teoreetiliselt kuus võimalikku lahendust. Tõsta majanduse kasvutempot - paranenud maksulaekumised jms. aitab võlakoormusega toime tulla. Teiseks madalad intressimäärad. Kolmandaks võimalus, et keegi suurem aitab välja. Nagu juhtus Läti ja Kreekaga. Need kolm võimalust on erinevatel põhjustel sobimatud USA-le, kelle riigivõla probleemide üle Ferguson peamiselt arutleb. Ühendriikide puhul lihtsalt pole kedagi suuremat, kes aidata võiks. Intressid on juba niigi madalad ja uut majandusbuumi ei paista kusagilt.
Lahendust tuleb otsida kolme järelejäänud võimaluse seast. Esiteks tõsta makse ja piirata kulutusi. See on varjant, mida kasutasime meie siin Eestis. Kuid see suurendab tööpuudust ja pärsib majanduskasvu, ning tundub, et USA seda teed ei lähe. Ajalooliselt on sellel teel riigivõlast vabanenud ainult Tööstusrevulutsiooni aegne Suurbritannia - majanduskasv ja madalad intressid antsid neile selleks võimaluse.
Eelviimaseks võimaluseks on inflatsioon. Kui riigivõlg on omamaises valuutas ja riik kontrollib oma rahasüsteemi, võib lihtsalt raha juurde trükkida.Kuid seda on raske kontrolli all hoida ja inflatsioon võib üle kasvada hüperinflatsiooniks.
Ja viimaseks võimaluseks on loobuda kohustustest. See on võimalus, mida investorid kardavad Kreeka ja teiste Euroliidu riigite puhul. Ning peamiselt just see hirm on olnud euro nõrgenemise põhjuseks. Moratoorium, restruktureerimine või kuidas iganes seda nimetada, kuid kõik, mis muudab esialgseid laenutingimusi tuleb siia alla liigitada.
Kahe viimase võimaluse kasutamine on alati kaasa toonud raskeid tagajärgi. Investorite usalduse kaotuse korral on paratamatu järsk laenukulude tõus. Samuti ilmajäämine reservvaluuta staatusest. Konflikti korral laenuandjatega saavad ennekõike kahjustada poliitiliselt nõrgad elanikonnagrupid ja välismaised investorid. See aga omakorda pingestab rahvusvahelisi suhteid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar